Minu tüüp

Üks küsimus, mis mind kohtinguportaalides meestega klappides ehk kõige rohkem ärritas oli: “milline peaks mees olema, et ta sulle meeldiks?”. Kuidagi juhtus, et seda küsimust kippusid küsima mehed, kes mulle nagunii väga ei istunud ja selline lipitsemine ja õngitsemine muutis nad minu jaoks veelgi ebameeldivamaks. Asi polnud niivõrd selles, et üritati näha, kas neil on minuga võimalust, vaid selles, et küsimuse tagant õhkus soov hirmsasti meeldida ja end mulle meelepärasemaks muuta. Ja manipuleerimine ning mängud ei ole päris minu rida. Mida ma ikka oskan öelda, milline mees mulle meeldib? Kui me vaibime, siis vaibime, seda ei oska ju mingite kriteeriumitega paika panna ja ära kaardistada. Mehel võivad kõik omadused olla, mis mulle meeldivad, aga ei pruugi tekkida sidet. Samas, mõnega tekib side, kuigi paberi peal ei ole ta absoluutselt kvalifitseeritud.

Blogilugejad muidugi juba teavad, mis mu tüüp on – pikk, tumedapäine, habemik, emotsionaalselt eemalolev ja kättesaamatu tüüp. Sellised ei tule selle pealegi, et küsida, mis mu tüüp on ja mis mulle mehe juures meeldib. 

Ma ei tea, kas ma pean siinkohal seda kohustuslikku tantsu läbi tantsima, et “kõik on pärit lapsepõlvest, kus üks mu vanematest oli emotsionaalselt ja füüsiliselt eemalolev ja kättesaamatu ning kelle armastuse välja teenimiseks ma punnitasin vere ninast välja, aga sellest ei olnud kunagi küllalt, sest ma nägin tema silmis ikka ja aina pettumust ning rahulolematust”? Sest tegelikult oli mul ju teine vanem ka. See emotsionaalselt kättesaadav aga ebastabiilne, kelle tuju vahetus kiiremini kui Instagrami feed, kes oli absoluutselt ettearvamatu ja kellele ei saanud loota ega kindel olla. Nii et mulle näib, et ma valisin kahest halvast selle parema, või kuidas teile tundub?

Edasi ongi kõik mu suured armastused olnud need mehed, kes justkui on, aga pole ka. Kes jagavad oma tähelepanu, õrnust ja kiindumust jao pärast ja kes tekitavad minus alatasa tunde, et nad kohe-kohe armuvad minusse ära, kui ma ainult natuke veel rohkem pingutan. Natuke saledam olen, natuke paremat toitu valmistan, natuke ilusam olen, natuke vähem tähelepanu nõuan, natuke… (täida lüngad). 

Ma ei ütle, et need mehed on halvad. Ei ole. Nad on täiesti tavalised, normaalsed, head mehed. Nad ei kohtle mind halvasti, nad lihtsalt ei kohtle mind kuidagi. Neil on minust sügavalt savi. Jah, ilmselt nad on minuga viisakad ja kui ma olen käeulatuses, siis nad pööravad mulle ka tähelepanu, aga pikas plaanis pole neil minust sooja ega külma. 

Jah, ma kirjutan sellest kergelt, enda üle lõbusalt nalja heites ja olukorra trööstitust ignoreerides irooniliselt pilgates. Aga tegelikult on see paras per*e! Sest kuigi ma kenasti näen seda ja mõistan tagamaid, annan endale täielikult aru, kuivõrd hingepurustav ja mürgine see on, siis for the love of me, ma ei saa sellest lahti ega üle. See voolab mu sees. See peidab end mu luuüdis. 

Ma saan aru, et ma pean midagi sügaval enda sees terveks armastama, et sellest üle saada, aga mida täpselt ja kuidas, seda ma veel ei tea ega oska. 

Kuidas ma ülereageerisin

Te teate küll millest jutt, pole mul vaja siin viidata enam ega midagi.

Ma polnud valmis. Absoluutselt. Ma olen mõnel teisel korral olnud valmis, aga siis ei juhtunudki midagi. Aga seda, seda ma ei oodanud. Mitte ühtegi osa sellest.

Nii vääritimõistetu ja rünnatuna pole ma veel kunagi oma veebikodus end tundnud. Ikka on halvasti öeldud, mõnikord meelega, tavaliselt kogemata. Algas kõik rahulikult, aga ühel hetkel läks asi minu jaoks täiesti käest ära ja ma ei adunud tol hetkel isegi toetavaid kommentaare enam adekvaatselt. Ja ma kaotasin oma zeni. Mu cool lahkus hoonest. Ma flippisin ära.

Mu telefoni tuleb teavituskõll iga uue postitatud kommentaari puhul. Kui neid kõlle muudkui tuli ja tuli, siis haaras mind iga uue kõlli puhul paanika. Ma ei julenud enam vaadatagi neid kommentaare, sest mulle tundus, et absoluutselt kõik mu lugejad vihkavad mind kirglikult ja südamest.

Ma lugesin oma postitust tol päeval vist kümme korda üle ja ma ei saanud aru, kuidas sellest, mida kirjutasin on võimalik nii valesti aru saada. Kuidas see oli šovinistlik? Et ma õpetan naisi ja võtan nende nimel sõna? Et ma olen kuhugi ära kadunud ja mind ei leia enam üles? Ma lajatan mainstream suhtenõuetega? Raske oli seda kõike lugeda, sest alles nädalapäevad enne postitust sain ma puid alla, kuna olin kirjutanud oma nägemuse üldlevinud väljendist “üksik hunt” ja selgus, et asjast täiesti valesti aru saanud ning minu viga pidi üldse see olema, et ma loen ainult neid artikleid, mis on kooskõlas mu arvamusega, keeldudes silmaringi laiendama, rääkimata sellest, et minu täiealisus seati kahtluse alla, kuna ma kuulan oma lähedaste arvamust. Mis muutis asja minu jaoks eriliselt alandavaks, et seda kõik ei tehtud mitte minu blogisabas, vaid kellegi teise postituse all. Nii et kui nimeliselt minu poole pöörduti, alustati sõnadega “kommenteerin tundlikul teemal…”, “nüüd tuleb õpetlik osa…”, “ma hoolikalt rihtisin, et oleks toetav kommentaar…”, “see kõlab nüüd natuke ründavalt, aga…”, siis polnudki enam palju vaja, et ma reageeriks. Üle.

Mis paljudele ilmselt üllatusena tuleb, kuigi ma olen seda ikka maininud ka päris sageli, aga ma olen ülitundlik ekstravert. Mul on pidevalt nahata tunne. Iga väiksemgi vihje lõikab mulle sügavalt sisse. Isegi kui kõik need kommentaarid oleksid üdini positiivsed ja julgustavad olnud, siis oleksin ma samamoodi tundnud end alasti ja hellana.

Ma nutsin kaks päeva kommentaaride peale. Ma ärkasin laupäeva hommikul nuttes ja läksin pühapäeva õhtul voodisse nuttes. See oli esimene kord, kui ma olen blogi kommentaaride peale niivõrd verest välja läinud. Üheksa aastat blogimist. Kokku poolteisttuhat postitust.

Paar päeva hiljem, kui sõbrannad mind olid lohutanud ja tundsin, et ma leidsin oma zeni üles ning mu cool tuli koju tagasi, läksin uuesti lugema postitust ja kommentaare. Niimoodi kõrvalt, rahunenud ja kaine pilguga vaadatuna, ei olnud asi tegelikult üldse hull.

Mult küsiti juba selle postituse all ja on varemgi jutuks tulnud, et miks ma siis ei tsenseeri kommentaare? Miks ma ei pane paika kommentaaride esitamise reegleid? Ma ei kavatse seda teha. Ma hindan ülekõige indiviidi vabadust end tsenseerimata väljendada. Mis siis, et kommentaar läheb minu arvamusega vastuollu ja mu ego saab haiget? Ma ei näe, et see on piisav põhjus kommentaaride kontrollimiseks. Ma ei taha käesoleva postitusega öelda isegi seda, et arvestage nüüd edaspidi mu tundliku natuuriga, enne kui oma kommentaare jätate. Erinevad arvamused on head. Ma ei näe ka, et kommenteerijad oleksid pahatahtlikud, kurjad, ebaviisakad või ründavad. Jah, ma vahel tajun kommentaare nii, aga minu tunded ei peegelda reaalsust alati täiuslikult.

Sõbrannadega oleme rääkinud sellest, et nii huvitav oleks võrrelda enda nägemust iseendast sellega, mida teised näevad. Tänu avatud kommentaariumile selline võimalus mul on. Miks ma peaks seda piirama? Sest ma saan haiget? Areng ongi valus. Kasvuraskused.

Minu jaoks oli siin mitu õppimiskohta. See olukord tõi välja, et ma ei oska kohe üldse kriitikat vastu võtta ja sellele adekvaatselt reageerida. Vähemalt mitte esimese hooga. Kuigi seda oli ebamugav lugeda, aga ilmselt on mul vaja rohkem rõhku panna sellele kuidas ma kirjutan, mitte niivõrd sellele mida ma kirjutan. See ongi see paljuräägitud blogija vastutus. Kui mul oli 3 lugejat, siis võisin lahmida nii nagu tuli. Kui mul on 300 lugejat, siis sellega kaasneb vastutus. Kellele on palju antud, sellelt nõutakse ka palju. Öelge nüüd teie mulle, kuidas ma oleks kõike seda õppinud, kui mul oleks reegel, et ainult toetavad ja nõustuvad kommentaarid on teretulnud, mh?

Meele lahutaja

Mulle meeldib jälgida seda, kuidas ühele sündmusele järgneb teine. Üks mõte sünnitab järgmise. Mingid naljakad kokkulangemised, mida ei märkaks, aga kuna eelnevalt on aju sellele konkreetsele stiimulile avatud, siis on järgnev nüanss tuttav ning selle tuttavlikkuse aju registreerib ja kolmas intsident on juba ohoo-elamus.

Minul algas see kõik ühest arvustusest. Ma korra isegi möödaminnes mainisin seda blogis. Arvustus võttis halastamatult ette ühe raamatu, mis mulle väga meeldis. Rappis selle algosadeks, näris läbi ja sülitas välja. Mitmed asjad, mis ta välja tõi, olid iseenesest õiged, aga see toon, kuidas info edastati, jättis solvunud jonnipunni maitse suhu. Muud ma arvustusest praegu enam ei mäleta, kui seda, et arvustajale ei mahtunud pähe, miks seda, tema hinnangu järgi, ebakirjandust massiliselt osteti, kui väärtkirjandus raamatulettidel tolmu kogub. Umbes, et kui see saast oleks seal nukralt koos muu kirjandusega õnnetult kopitanud, siis oleks kõik ok, aga nii… no ei! Igatahes, tookord jäin mõtlema, et kuigi argumendid, mis arvustaja tõi olid õiged, siis ma ei näe probleemi selles, et väärtkirjanduse kõrval ka seda kergemat ilmub, sest suures plaanis on ju tegemist meelelahutusega ja kui see lahutab meelt, siis on kõik ju hästi.

Pärast seda juhtusin lugema ühe kirjaniku raamatut, millele on antud kõrged punktid, aga mis mulle kohe üldse ei istunud. Lugesin seda, hambaid kiristades. Sõnadest saan aru, lausetest ka, aga mõte ei jõua mulle ikka kohale. Lugedes selline tunne, et autor irvitab minu üle. Ha-ha, näed, ikkagi oled loll, väärtkirjanudust lugeda ei oska, ainult mingit soppa kugistad ja kujutad endale ette, et oled jube nutikas ja erudeeritud. 

Siis kirjutas Epp sellest, et tema ei näe mõtet sellel, et raamatuid järjest suurel hulgal lugeda, kuna ta otsib raamatust emotsiooni ja kui neid kiiresti ja palju lugeda, siis seda emotsiooni justkui ei saa tekkida või vähemalt jääb see emotsioon poolikuks ja lõpuni tajumata. Ma saan mõttekäigust aru, aga ma näen seda asja natuke teisiti. Ma ju ikkagi loen raamatuid elamuse pärast. Aga lugeda järjest raamatuid, mis jätavad sisse väga tugeva emotsiooni, ma ei taha, ma ei suuda seda taluda. Sügisel, kui ma ise väga lõhki olin ja kõik mu närvilõpmed olid nahapeal avali nagu pääsupojakeste nokad ussikeste ootuses, sattusin lugema järjest mitut raamatut, mis mu niigi hellad haavad liivapaberiga üle tõmbasid. Ei olnud mõnus tunne. Jah, muidugi on alati kuidagi parem tunne, kui raamat, mida loed on sügav ja sünnitab emotsioone, mis laiutavad oma tundlad mööda su keha, põimides ennast su soonte ja kõõluste vahele ning teatab, et: “Tere! Mina elan nüüd siin, see on minu uus kodu! Nurgas tuksub vanaema samovar ja selle kõrval nurrub kollane kass.” Aga mina ei jaksa alati neid raskeid emotsioone korraga enda sisse ära mahutada. See on minu jaoks nagu jõutrenn. Ma lammutan suurte raskustega, pingutan nii, et veri väljas, tunnen kuidas jõud mu sees kasvab. Kuid pärast sellist suure koormuse ja intensiivsusega trenni vajab mu keha puhkust. Või kui mitte puhkust, siis mingit teist trenni, mis laseb lihastel taastuda ja kosuda. Kui ma teeks ainult rasket trenni iga päev, siis mu keha ei areneks, siis ma lõhuks seda. Sama on minu ajuga ja emotsioonidega. Pärast sellise raamatu lugemist, mis on mu maailma raputanud ja mind emotsionaalselt läbi tõmmanud, on mul vaja midagi kergemat. See ei tähenda, et emotsioon eelmisest raamatust kohe kuhugi kaob, ta elab ikka seal edasi oma kassi ja samovariga, lihtsalt mul oli vaja oma meelt lahutada. Ja lugemine on ju ka meelelahutus. Ma võtan oma meele, mis on täis raskeid, valusaid, koormavaid tundeid ja mõtteid, ja lahutan sellest ära mõned tunded ja mõtted, et mu meel saaks helgem, kergem ja puhtam. Jah, ma ehk ei mäleta raamatu sisu ja millest jutt, kuid mu meel sai lahutatud ja ma olen teinud enda sisse ruumi uutele, suurtele ja võimsatele emotsioonidele. 

Seejärel lugesin ma raamatut ja juba poole peal sain aru, et see on raamat, mida peaks mitu korda lugema. Ta on kohe esimesel korral hea, aga selles on nüansse, mis avalduvad alles teise või kolmanda lugemise järel. Ma pole siiani suutnud selle raamatu kohta arvustust kirjutada, sest ma tunnen seda tehes, et oleksin teeskleja, kes teeb vaid head nägu, et sai pihta, aga tegelikult ei saanud ma midagi. 

Siis juhtus, et ma sattusin taaskord lugema arvustust selle ühe luulekogu kohta, mis mulle hirmsasti meeldis. Negatiivselt arvustust. Lugesin, noogutasin kaasa, jah, olen nõus arvustajaga. Piinlik hakkas enda pärast, et mulle selline jamps südamesse puges ja ma nagu idioot seda lugedes pisaraid valasin. Midagi pole teha, ikkagi olen harimata mats, kui minu jaoks selline väärkirjandus hinge poeb. 

Õnnetul kombel sattus mulle lugemiseks taas raamat, mis on mitmekihiline ja mille kohta ma ainult teesklen, et sellest aru saan. See toidab minu alaväärsuskompleksi ikka mõnuga. Ma ei hakka üldse muud valetama – ma saan heal juhul vaid kolmandikust aru. Aga see kolmandik, mis mulle kohale jõuab, on suurepärane. Tohutu aukartus inimeste ees, kes lugedes kõigest aru saavad, ammugi siis inimeste vastu, kes midagi sellist kirja on pannud. 

Aga tulen korraks veel tagasi selle õnnetu luulekogu juurde, mis minu hinges nii palju pahandust on külvanud. Viimase arvustaja argument selle kohta, miks see teos ei vääri eksisteerimast, oli see, et “aga mis sul meelde jäi?”. Tõsi, tunnistan, ühtegi lauset mul meeles pole. Ühegi luuletuse mõte ei meenu. Aga, mul on meeles emotsioon. Ma mäletan seda, kuidas ma istusin oma voodis teki all ja nutsin. Lugesin tol korral mõnda rida kolm, kümme korda ja see lõikas iga kord. Need read tõukasid mind tundma emotsioone, neid endast vabaks laskma. Okei, ütleme et suures plaanis on siin tegu väikse sammuga inimkonnale ja suure sammuga ühele konkreetsele inimesele, aga on see siis halb? 

Olen märganud, et inimeste lemmikfilmid on sageli mingid täiesti suvalised, B kategooria, tundmatute näitlejatega vändatud jamad, mitte kinoklassikud ja kultusfilmid. Jah, kriitikud hindavad, seletavad ära, miks mõni film peab kuuluma filmiklassikasse ja mida see on andnud popkultuurile juurde ja kuidas mõjutanud ajalugu ja inimelusid, aga need on harva kellegi lemmikud. Miks? Sest need ei puuduta isiklikult. Mõjutavad, sa võid neist mõelda veel päevi ja aastaidki hiljem, aga need ei kosuta su hinge. Need ei lahuta su meelt. Liidavad. Panevad juurde. Aga vahel on vaja lahutada ka, muidu ei mahu ju hinge ära.