Meele lahutaja

Mulle meeldib jälgida seda, kuidas ühele sündmusele järgneb teine. Üks mõte sünnitab järgmise. Mingid naljakad kokkulangemised, mida ei märkaks, aga kuna eelnevalt on aju sellele konkreetsele stiimulile avatud, siis on järgnev nüanss tuttav ning selle tuttavlikkuse aju registreerib ja kolmas intsident on juba ohoo-elamus.

Minul algas see kõik ühest arvustusest. Ma korra isegi möödaminnes mainisin seda blogis. Arvustus võttis halastamatult ette ühe raamatu, mis mulle väga meeldis. Rappis selle algosadeks, näris läbi ja sülitas välja. Mitmed asjad, mis ta välja tõi, olid iseenesest õiged, aga see toon, kuidas info edastati, jättis solvunud jonnipunni maitse suhu. Muud ma arvustusest praegu enam ei mäleta, kui seda, et arvustajale ei mahtunud pähe, miks seda, tema hinnangu järgi, ebakirjandust massiliselt osteti, kui väärtkirjandus raamatulettidel tolmu kogub. Umbes, et kui see saast oleks seal nukralt koos muu kirjandusega õnnetult kopitanud, siis oleks kõik ok, aga nii… no ei! Igatahes, tookord jäin mõtlema, et kuigi argumendid, mis arvustaja tõi olid õiged, siis ma ei näe probleemi selles, et väärtkirjanduse kõrval ka seda kergemat ilmub, sest suures plaanis on ju tegemist meelelahutusega ja kui see lahutab meelt, siis on kõik ju hästi.

Pärast seda juhtusin lugema ühe kirjaniku raamatut, millele on antud kõrged punktid, aga mis mulle kohe üldse ei istunud. Lugesin seda, hambaid kiristades. Sõnadest saan aru, lausetest ka, aga mõte ei jõua mulle ikka kohale. Lugedes selline tunne, et autor irvitab minu üle. Ha-ha, näed, ikkagi oled loll, väärtkirjanudust lugeda ei oska, ainult mingit soppa kugistad ja kujutad endale ette, et oled jube nutikas ja erudeeritud. 

Siis kirjutas Epp sellest, et tema ei näe mõtet sellel, et raamatuid järjest suurel hulgal lugeda, kuna ta otsib raamatust emotsiooni ja kui neid kiiresti ja palju lugeda, siis seda emotsiooni justkui ei saa tekkida või vähemalt jääb see emotsioon poolikuks ja lõpuni tajumata. Ma saan mõttekäigust aru, aga ma näen seda asja natuke teisiti. Ma ju ikkagi loen raamatuid elamuse pärast. Aga lugeda järjest raamatuid, mis jätavad sisse väga tugeva emotsiooni, ma ei taha, ma ei suuda seda taluda. Sügisel, kui ma ise väga lõhki olin ja kõik mu närvilõpmed olid nahapeal avali nagu pääsupojakeste nokad ussikeste ootuses, sattusin lugema järjest mitut raamatut, mis mu niigi hellad haavad liivapaberiga üle tõmbasid. Ei olnud mõnus tunne. Jah, muidugi on alati kuidagi parem tunne, kui raamat, mida loed on sügav ja sünnitab emotsioone, mis laiutavad oma tundlad mööda su keha, põimides ennast su soonte ja kõõluste vahele ning teatab, et: “Tere! Mina elan nüüd siin, see on minu uus kodu! Nurgas tuksub vanaema samovar ja selle kõrval nurrub kollane kass.” Aga mina ei jaksa alati neid raskeid emotsioone korraga enda sisse ära mahutada. See on minu jaoks nagu jõutrenn. Ma lammutan suurte raskustega, pingutan nii, et veri väljas, tunnen kuidas jõud mu sees kasvab. Kuid pärast sellist suure koormuse ja intensiivsusega trenni vajab mu keha puhkust. Või kui mitte puhkust, siis mingit teist trenni, mis laseb lihastel taastuda ja kosuda. Kui ma teeks ainult rasket trenni iga päev, siis mu keha ei areneks, siis ma lõhuks seda. Sama on minu ajuga ja emotsioonidega. Pärast sellise raamatu lugemist, mis on mu maailma raputanud ja mind emotsionaalselt läbi tõmmanud, on mul vaja midagi kergemat. See ei tähenda, et emotsioon eelmisest raamatust kohe kuhugi kaob, ta elab ikka seal edasi oma kassi ja samovariga, lihtsalt mul oli vaja oma meelt lahutada. Ja lugemine on ju ka meelelahutus. Ma võtan oma meele, mis on täis raskeid, valusaid, koormavaid tundeid ja mõtteid, ja lahutan sellest ära mõned tunded ja mõtted, et mu meel saaks helgem, kergem ja puhtam. Jah, ma ehk ei mäleta raamatu sisu ja millest jutt, kuid mu meel sai lahutatud ja ma olen teinud enda sisse ruumi uutele, suurtele ja võimsatele emotsioonidele. 

Seejärel lugesin ma raamatut ja juba poole peal sain aru, et see on raamat, mida peaks mitu korda lugema. Ta on kohe esimesel korral hea, aga selles on nüansse, mis avalduvad alles teise või kolmanda lugemise järel. Ma pole siiani suutnud selle raamatu kohta arvustust kirjutada, sest ma tunnen seda tehes, et oleksin teeskleja, kes teeb vaid head nägu, et sai pihta, aga tegelikult ei saanud ma midagi. 

Siis juhtus, et ma sattusin taaskord lugema arvustust selle ühe luulekogu kohta, mis mulle hirmsasti meeldis. Negatiivselt arvustust. Lugesin, noogutasin kaasa, jah, olen nõus arvustajaga. Piinlik hakkas enda pärast, et mulle selline jamps südamesse puges ja ma nagu idioot seda lugedes pisaraid valasin. Midagi pole teha, ikkagi olen harimata mats, kui minu jaoks selline väärkirjandus hinge poeb. 

Õnnetul kombel sattus mulle lugemiseks taas raamat, mis on mitmekihiline ja mille kohta ma ainult teesklen, et sellest aru saan. See toidab minu alaväärsuskompleksi ikka mõnuga. Ma ei hakka üldse muud valetama – ma saan heal juhul vaid kolmandikust aru. Aga see kolmandik, mis mulle kohale jõuab, on suurepärane. Tohutu aukartus inimeste ees, kes lugedes kõigest aru saavad, ammugi siis inimeste vastu, kes midagi sellist kirja on pannud. 

Aga tulen korraks veel tagasi selle õnnetu luulekogu juurde, mis minu hinges nii palju pahandust on külvanud. Viimase arvustaja argument selle kohta, miks see teos ei vääri eksisteerimast, oli see, et “aga mis sul meelde jäi?”. Tõsi, tunnistan, ühtegi lauset mul meeles pole. Ühegi luuletuse mõte ei meenu. Aga, mul on meeles emotsioon. Ma mäletan seda, kuidas ma istusin oma voodis teki all ja nutsin. Lugesin tol korral mõnda rida kolm, kümme korda ja see lõikas iga kord. Need read tõukasid mind tundma emotsioone, neid endast vabaks laskma. Okei, ütleme et suures plaanis on siin tegu väikse sammuga inimkonnale ja suure sammuga ühele konkreetsele inimesele, aga on see siis halb? 

Olen märganud, et inimeste lemmikfilmid on sageli mingid täiesti suvalised, B kategooria, tundmatute näitlejatega vändatud jamad, mitte kinoklassikud ja kultusfilmid. Jah, kriitikud hindavad, seletavad ära, miks mõni film peab kuuluma filmiklassikasse ja mida see on andnud popkultuurile juurde ja kuidas mõjutanud ajalugu ja inimelusid, aga need on harva kellegi lemmikud. Miks? Sest need ei puuduta isiklikult. Mõjutavad, sa võid neist mõelda veel päevi ja aastaidki hiljem, aga need ei kosuta su hinge. Need ei lahuta su meelt. Liidavad. Panevad juurde. Aga vahel on vaja lahutada ka, muidu ei mahu ju hinge ära. 

Draamast veel

See on nüüd jätkupostitus sellele kirjapalale. 

Tahan alustada sellest, et tänada kõiki, kes kommentaari jätsid. Mulle julmalt meeldib, kui tekib diskussioon ja väga hea, kui tuuakse välja vaatenurgad, mida ma ise ei oska näha. 

Üks mõte, millele ma millegipärast ise ei olnud tulnud, oli see, et räägi inimesega. Küsi, et milles kühvel, miks ta pole rahul. Küsisin. Ütlesin, et mulle näib, et viimase poole aasta jooksul polda minu valikutega rahul. Uurisin, et kuidas tema elu sellest halvem on, kui ma koju uusi vaase, lilli või muid sisustuselemente muretsen. Pole ju nii, et minu maniakaalse ostlemise tagajärjel pole meil elektrit, sooja vett või juustu leiva peale. Poiss vastas sellele lihtsalt, et tema meelest see pole kriitika, tema vaid küsib, et kas ma olen ostnud juurde asju, mitte selle mõttega, et see teda häirib, vaid ta konstateerib asjaolu, et meil on nüüd kodus kuusk. Ja kõik muu, mis ma olen sinna taha mõelnud on minu elava fantaasia vili. Ütles, et “ära mõtle üle”. Kogu vestlus. Ma nüüd ei tea, kas mul hakkas sellest parem või halvem, aga vähemalt sai selgeks, et tema väljendab end nii ja mina tõlgendan seda omamoodi. Lühis kommunikatsioonis.

Rohkem pani mind mõtlema kommentaar selle kohta, et ma poleks tohtinud oma emotsioone lapsele näidata. Kuna temal võis olla piinlik. Ja ma olen nüüd nädal aega seda seisukohta seedinud.

Esimene emotsioon oli, et mis mõttes? Miks ma ei või oma kodus end vabalt tunda ja kui mul on halb, siis seda ka väljendada? Miks on pisarad halvem või valem emotsioon kui naeratus või naer? Kui ma rõõmus olen, siis ma ei lähe ju teise tuppa salaja padja sisse kõhistama. Aga kui mul on halb, siis ma peaks kuidagi ennast halvasti tundma, oma enda kodus, ja peitma ning häbenema? Sest teistel on piinlik? Ja see pole ju nii, et kui ma tunnen, et pisarad ligi tikuvad, siis ma kutsun kõik lapsed oma ümber, et gather here children, let me cry you a river. Ma ei demonstreeri oma halba tuju. Aga kui see juhtub tulema, siis ma tingimata ei peida ka. 

Teine emotsioon, mis tuli, oli see, et ma olen niigi oma tundeid suurema osa elust varjanud. Kui ma oma mehest lahku läksin, siis tuli see kõigile üllatusena. Kõigile. Kaasa arvatud lastele, mu emale, ämmale, muudest sugulastest ja sõpradest rääkimata. Ma usun, et isegi abikaasa ei teadnud mu tegelikke tundeid. Miks? Sest ma varjasin oma tundeid, oma pisaraid. Alles aastaid hiljem on mõned inimesed tunnistanud, et nähes mind nüüd, saavad aru, kui õnnetu ma tegelikult abielus olin, nemad eeldasid, et see on minu loomulik olek. Seega ma leian, et minevikus oma kurbuse varjamine pole minu kasuks töötanud ja ma ei kavatse seda teha, et säästa teiste tundeid. Minu tunded pole vähem väärt, kui teiste omad. Oma lapsi pole ma kunagi manitsenud sõnadega “mehed ei nuta”. Kui on ikka väga halb, siis on vaja seda näidata. 

Jah, ma mõistan seda, et meestel on ebamugav näha naiste pisaraid. Kui ma varem seda pole ka näinud, siis kolleegid töö juures on mulle õpetanud. Olen vist isegi paar korda sellest blogis kirjutanud, kuidas ülemus mul järel käib, kui ma pisardanud olen ja uurib, et mis juhtus ja kuidas ta saab mu tuju parandada. Nii on, ka mul on teist inimest nutmas nähes jõuetuse tunne, sest ma näen, et teisel on halb, aga ma ei oska tema olukorda kuidagi leevendada. Aga see ei tähenda, et tema peaks oma tundeid minu eest peitma. Kogemuse järgi tean, et pärast üht korralikku peatäit nuttu on kergem küll. Pisarad puhastavad hinge. Mida iganes see tähendab, aga kõlab hästi. 

Aga kui ma olin veidi rahunenud, siis ma mõistsin, et aga see olen ju ainult mina. Jah, mina leian, et tundeid võib ilmutada ja mul hakkab sellest parem, sest nii ei kanna ma igasugust saasta oma hinges edasi. Aga see ei tähenda, et minu lähenemine kõigile sobib. Inimesed on erinevad ja kui keegi tunneb, et tema elu on parem, kui ta oma tunded endale hoiab, siis andku minna. 

Kokkuvõttes tahan ma veel kord tänada kõigi mõtete eest. Oli hea lapsega sellest rääkida ja ehk mõistan ma nüüd tema seisukohta paremini ja pole selles küsimuses nii tundlik. Lisaks rääkisin lastega ka sellest, et kas mind nutmas nähes tunnevad nad end halvasti, kas see koormab neid. Kinnitasid, et tunnevad end küll kohmetult, mis on minu meelest ainult positiivne, et teiste tunded neid mõjutavad. Sest kui neil oleks suva, siis oleks see ju palju hullem. 

Kuidas elada draamavaba elu

Kunagi lugesin mõtet, et kui naine ütleb, et ta vihkab draamat, siis peaks see mehele olema hoiatuseks. Hoiatuseks selle kohta, et selle naise elus on kõvasti draamat. Mitte tingimata seetõttu, et ta ise on hullult dramaatiline, vaid tema olemus ja eluvalikud tingivad sageli olukorra, mis kujuneb välja dramaatiliseks. Suures osas on siin ka tõtt. Teisalt, ma ei tea vist ühtegi naist, kelle elus poleks draamat. 

Kuidas elada elu nii, et selles poleks draamat, mina teile õpetada ei oska. Ma olen ka üks neist, kes vihkab draamat ja konflikte. Ja ometi leian ma end ikka ja jälle mingi konflikti ja draama keerises. Mis on blogijana ehk positiivne oskus, sest kuidas muidu mu lood sünniks, kui mu elus midagi ei toimu, eh? Ja ma ei kavatse väidagi, et ma vahel ise ka tühjast tüli üles ei keerutaks. 

Näiteks ühel õhtul hakkasin ma lahinal ja lohutamatult nutma, sest mu poeg pahandas minuga, et olin poest kuuse ostnud ja selle ära ehtinud. Selline komme on tal juba pikemat aega, õiendada iga minu ostu üle. Et miks sul on vaja seda roosat nänni ja meil pole enam ruumi, kuhu seda panna, ja kas sa jälle ostsid midagi ja milleks. Ma olen vastanud, et kui ei meeldi, siis 20-aastane inimene võib ju ometi välja kolida ja probleem lahendatud. Nii-siis ma juba teadsin, et kui ma seda kuuske seal sättisin, et ma poja käest saan. Võiks öelda, et lava draama esitamiseks oli sätitud ja ootas esinejaid. No ja nii täpselt läkski. Astus tuppa, nägi kuuske ja kohe uurima, et mis asi see nüüd on ja milleks ja kas see peab seal olema, miks ei võiks mujal olla. Mina vastasin sellele ülidramaatiliselt nutma puhkedes, sisistasin veel vastu, et miski mis ma teen kunagi ei kõlba ja kõike teen valesti, üldse olen ma mõttetu ja väärtusetu inimene ja minuga on siis ainult kohane viisakalt suhelda, kui minu käest on midagi vaja. Jupp aega haletsesin ennast ja lasin pisaratel seaprae peale tilkuda. Kogu rõõm, mida ma kuuse ehtimisest ja ilust tundnud olin, oli pühitud. 

Lühidalt öeldes – draama! Mina ise tegin. 

Selliseid lugusid võiks ma terve interneti täis kirjutada. Pool olen juba kirjutand. 

Vahel toimub draama ka minust sõltumatutel asjaoludel, ma lihtsalt olen sündmuse tunnistaja. 

Ja andke nüüd andeks, aga kas on üldse võimalik elada nii, et kunagi mingit draamat pole? Sest juba see, kui sa suhtled inimestega on pinnas draama sünniks. Inimesed on emotsionaalsed ja nad ei käitu ratsionaalselt. Võibolla ainult siis pole draamat, kui kusagil sügaval metsas üksi elaks, või kui suhtleks inimestega ainult pinnapealselt, süvenemata. Ma ei tea. Kardetavasti leiaks mina ka sügaval metsas üksi olles draama üles.

Nii-siis, vältida ei oska, püüan toime tulla. Nagu eelpool kirjeldatud, siis mitte alati edukalt. Minu taktika draamaga toime tulla on sellest eemalduda. Astuda lavalt maha ja naasta, kui olukord on stabiliseerunud. Ma ei väidagi, et see on alati parim taktika, sest siis jäävad õhku lahendamata draamad ja need võivad suvalisel hetkel taas üles kerkida. 

Aga kuidas teie draamat väldite, kui üldse? Või kuidas sellega toime tulete?