Kuidas ma ülereageerisin

Te teate küll millest jutt, pole mul vaja siin viidata enam ega midagi.

Ma polnud valmis. Absoluutselt. Ma olen mõnel teisel korral olnud valmis, aga siis ei juhtunudki midagi. Aga seda, seda ma ei oodanud. Mitte ühtegi osa sellest.

Nii vääritimõistetu ja rünnatuna pole ma veel kunagi oma veebikodus end tundnud. Ikka on halvasti öeldud, mõnikord meelega, tavaliselt kogemata. Algas kõik rahulikult, aga ühel hetkel läks asi minu jaoks täiesti käest ära ja ma ei adunud tol hetkel isegi toetavaid kommentaare enam adekvaatselt. Ja ma kaotasin oma zeni. Mu cool lahkus hoonest. Ma flippisin ära.

Mu telefoni tuleb teavituskõll iga uue postitatud kommentaari puhul. Kui neid kõlle muudkui tuli ja tuli, siis haaras mind iga uue kõlli puhul paanika. Ma ei julenud enam vaadatagi neid kommentaare, sest mulle tundus, et absoluutselt kõik mu lugejad vihkavad mind kirglikult ja südamest.

Ma lugesin oma postitust tol päeval vist kümme korda üle ja ma ei saanud aru, kuidas sellest, mida kirjutasin on võimalik nii valesti aru saada. Kuidas see oli šovinistlik? Et ma õpetan naisi ja võtan nende nimel sõna? Et ma olen kuhugi ära kadunud ja mind ei leia enam üles? Ma lajatan mainstream suhtenõuetega? Raske oli seda kõike lugeda, sest alles nädalapäevad enne postitust sain ma puid alla, kuna olin kirjutanud oma nägemuse üldlevinud väljendist “üksik hunt” ja selgus, et asjast täiesti valesti aru saanud ning minu viga pidi üldse see olema, et ma loen ainult neid artikleid, mis on kooskõlas mu arvamusega, keeldudes silmaringi laiendama, rääkimata sellest, et minu täiealisus seati kahtluse alla, kuna ma kuulan oma lähedaste arvamust. Mis muutis asja minu jaoks eriliselt alandavaks, et seda kõik ei tehtud mitte minu blogisabas, vaid kellegi teise postituse all. Nii et kui nimeliselt minu poole pöörduti, alustati sõnadega “kommenteerin tundlikul teemal…”, “nüüd tuleb õpetlik osa…”, “ma hoolikalt rihtisin, et oleks toetav kommentaar…”, “see kõlab nüüd natuke ründavalt, aga…”, siis polnudki enam palju vaja, et ma reageeriks. Üle.

Mis paljudele ilmselt üllatusena tuleb, kuigi ma olen seda ikka maininud ka päris sageli, aga ma olen ülitundlik ekstravert. Mul on pidevalt nahata tunne. Iga väiksemgi vihje lõikab mulle sügavalt sisse. Isegi kui kõik need kommentaarid oleksid üdini positiivsed ja julgustavad olnud, siis oleksin ma samamoodi tundnud end alasti ja hellana.

Ma nutsin kaks päeva kommentaaride peale. Ma ärkasin laupäeva hommikul nuttes ja läksin pühapäeva õhtul voodisse nuttes. See oli esimene kord, kui ma olen blogi kommentaaride peale niivõrd verest välja läinud. Üheksa aastat blogimist. Kokku poolteisttuhat postitust.

Paar päeva hiljem, kui sõbrannad mind olid lohutanud ja tundsin, et ma leidsin oma zeni üles ning mu cool tuli koju tagasi, läksin uuesti lugema postitust ja kommentaare. Niimoodi kõrvalt, rahunenud ja kaine pilguga vaadatuna, ei olnud asi tegelikult üldse hull.

Mult küsiti juba selle postituse all ja on varemgi jutuks tulnud, et miks ma siis ei tsenseeri kommentaare? Miks ma ei pane paika kommentaaride esitamise reegleid? Ma ei kavatse seda teha. Ma hindan ülekõige indiviidi vabadust end tsenseerimata väljendada. Mis siis, et kommentaar läheb minu arvamusega vastuollu ja mu ego saab haiget? Ma ei näe, et see on piisav põhjus kommentaaride kontrollimiseks. Ma ei taha käesoleva postitusega öelda isegi seda, et arvestage nüüd edaspidi mu tundliku natuuriga, enne kui oma kommentaare jätate. Erinevad arvamused on head. Ma ei näe ka, et kommenteerijad oleksid pahatahtlikud, kurjad, ebaviisakad või ründavad. Jah, ma vahel tajun kommentaare nii, aga minu tunded ei peegelda reaalsust alati täiuslikult.

Sõbrannadega oleme rääkinud sellest, et nii huvitav oleks võrrelda enda nägemust iseendast sellega, mida teised näevad. Tänu avatud kommentaariumile selline võimalus mul on. Miks ma peaks seda piirama? Sest ma saan haiget? Areng ongi valus. Kasvuraskused.

Minu jaoks oli siin mitu õppimiskohta. See olukord tõi välja, et ma ei oska kohe üldse kriitikat vastu võtta ja sellele adekvaatselt reageerida. Vähemalt mitte esimese hooga. Kuigi seda oli ebamugav lugeda, aga ilmselt on mul vaja rohkem rõhku panna sellele kuidas ma kirjutan, mitte niivõrd sellele mida ma kirjutan. See ongi see paljuräägitud blogija vastutus. Kui mul oli 3 lugejat, siis võisin lahmida nii nagu tuli. Kui mul on 300 lugejat, siis sellega kaasneb vastutus. Kellele on palju antud, sellelt nõutakse ka palju. Öelge nüüd teie mulle, kuidas ma oleks kõike seda õppinud, kui mul oleks reegel, et ainult toetavad ja nõustuvad kommentaarid on teretulnud, mh?

Kliendid on koormaks vol 3

Ei, ma täna ei kirjuta enam Elisast, ega sellest, kuidas nad mulle arve saatsid interneti panka vale perioodi eest ja kuidas ma neile helistasin ja siis selgus, et jah, ups, oleme tõesti nädala võrra pikema perioodi eest arve esitanud mingil põhjusel, aga uurime, mis teha saab ja võtame ühendust, ja kuidas siis nädal aega keegi minuga ühendust EI võtnud, aga kui ma iseteeninduses oma seisu vaatasin, siis oli seal 8,79 suurune ettemaks, mille nad olid siis sellest arvest mulle tagasi arvestanud ja kuidas ma tundsin ennast erilise vallavaesena, et ma üldse mingi jabura summa pärast lamenti tekitan, aga no põhimõtte küsimus eks ole, ja kuidas ma siis ikkagi ise jälle helistasin ja pidin kolmandat korda oma lugu jutustama ja paluma, et ehk te selle “ettemaksu” kannaks lahkesti tagasi mu arvele, sest mul pole teiega enam miskit pistmist ja see ettemaks on suht pointless. Täna ma tahan kirjutada hoopis ühest napakamast veebipoest, mida ma kunagi kasutanud olen. Nimelt KIKA lemmikloomapood. 

Kui mul otsus kassi võtta täie rauaga peale lendas, siis hakkasin ma kohe igasuguseid kassiasju internetis uurima. Nii ägedaid asju ikka on sellest ajast juurde tekkinud, kui ma viimati kassiomanik olin. Juba see liivakast ja transpordipuur olid nii vinged, muudest julladest rääkimata. Minu suurimaks rõõmuks olid just need minu meelest kõige lahedamad kassitarbed KIKA poes parasjagu soodushinnaga saadaval. Kokku säästsin vähemalt* 90 eurot! Nii valisin siis oma kolm asja ära. Juba siis oli minu jaoks veider, et kõigi kolme toote kohta pidin eraldi kättetoimetamise rida täitma ja kuigi 2 neist oli võimalik kauplusest kätte saada, siis näiteks transpordipuuri sai ainult pakiautomaati tellida. Arve maksin ära, see pandi õnneks kõik kokku, mitte ei pidanud iga kauba eest eraldi tasuma. Aga kui ma olin maksnud, siis tuligi e-postkasti info kolme eraldi tellimuse kohta. Ühe sain kohe samal päeval poest kätte. Teine pidi pakiautomaati saabuma ja kolmanda kohta info puudus, et millal ja kas ma selle üldse kätte saan. Aga kui, siis ma vähemalt teadsin, et kust. 

Kui ma olin oma esimese kolmest kaubast kätte saanud, sain meilie kirja, et palun hinnake oma kogemust. No, aga kuidas ma hindan? Ühest küljest olin ma rahul, et kaup oli ilus, see oli kätte saades paremgi, kui ma ostes arvasin, sest e-poes oli ainult väljast pilt, aga seda, millised vahvad üllatused sees veel peituvad, sain alles kodus näha, aga samas jälle olin ma väga lähedal, et liivakasti ostes kohe ka kühvel osta, mis oleks hiljem mõttetu olnud, kuna see oli juba kaasas tootega. Ja ega ma sellest kliendi jooksutamisest ka vaimustuses polnud. Ja siin pole isegi vahet, kas ma oleks kõik need tooted pakiautomaati tellinud, sest need oleks saadetud ju kolme tellimusena ja ma oleks ikkagi pidanud kolm korda järel käima. Nii et ma ei teagi. Ma ei taha negatiivset tagasisidet jätta, sest mulle tundub, et see oleks mõnevõrra ebaõiglane, aga samas positiivseks ka nagu ei hindaks, sest sellist sehkendamist pole ma varem kaupu tellides kogenud. Samas, ma olen ju hingelt ikkagi tuim eestlane, kes mõtleb, et on äärmiselt vähetõenäoline, et ma kunagi midagi sealt veel ostma hakkan. Kui mul tekib vajadus asju juurde muretseda oma loomakesele, siis ma ilmselt lähen mujale. Ainuke suurem ost, mis veel tuleb ette võtta on kratsimispost, toidud, liivad ja muu nipet-näpet on Selveris ja Rimis nagunii tunduvalt soodsam, kui lemmikloomapoes. 

Nii et elan siis nagu normaalne inimene, end hoopis oma isiklikus blogis välja. Kaupluses müüja küll soovitas, et ma annaks neile seal tagasisidet, sest “Leedu firma (pööritas silmi), ja neil pole see IT värk seal nii arenenud kui meil, aga kui kliendid piisavalt kaebavad, siis ehk liigutavad end”. Ainult et mulle tundub kuidagi inetu kaevata, arvestades, et ma just säästsin 90 raha. Selle eest saab põhimõtteliselt pool kratsimisposti juba kassile ju. Lisaks, tarneaeg oli oodatust palju kiirem, mis on minu, kui kärsitu tegelase jaoks, juba suur boonus. Mis ma ikka vingun iga väikse asja peale, on ju. 

Söötmiskaussi ma ootasin 2 nädalat, kuni otsustasin tellimuse tühistada, sest see oli minu meelest juba tiba naeruväärne.

Aga millised on teie kogemused e-poodidest tellides ja kui suure tõenäosusega annate märku, kui näete kohti, kus teenindus võiks veidi sujuvam olla?

“Vähemalt”, kuna konkurentidel olid samad tooted puhuti veelgi kallimad. 

Süütundest ja kahetsusest

Laupäeva õhtul olin üsna varakult juba voodis ja kuulsin, kuidas teises toas nooremad poisid omavahel saagisid. Harva kuulen seda. Mitte, et nad harva saeks, aga tavaliselt selleks ajaks, kui ma voodisse jõuan, on konsensuseni jõutud ja ei kuule ma mingit saginat. Aga laupäevane päev ja siis ju nii rangelt vaherahu sõlmimise kellaaegadest kinni ei peeta. 

Kuulasin sõnavahetust ja hakkasin mõtlema, et ma ei tea üldse, mis toimub mu laste eludes. Jah, me vahetame infot. “Mul on kõik puhtad sokid sahtlist otsas, millal sa pesu pesed?” “Palun vaheta voodipesu ära ja vii prügi välja.” “Kas tõesti on keeruline oma taldrik nõudepesumasinasse panna?” “Kas ma seda kooki võin külmkapist võtta?” “Kui sa vanaemale külla lähed, siis vii lilli. Naistele peab alati lilli viima, kui neile külla minnakse. Jäta meelde!” Aga me ei räägi. Ma ei tea, mis hirmud neil praegu on ja kas on. Ma ei tea, kes on nende sõbrad ja kas neil on sõbrad. Ma ei tea tähtsaid asju. 

Loomulikult läks asi kohe palju hullemaks. 

Neljapäeval käisin juuksuris, reedel ostsin endale uued trenniriided ja raamatuid. Aga poisid pole juba kuude kaupa juuksuris käinud ja ma ei mäleta, millal neile uusi riideid ostsin. Julmad süümepiinad ei lasknud enam magama jääda. Meenusid kõik need korrad, kus ma olen endale midagi uut ja ilusat ostnud ja siis neil ise kodus juukseid püganud, sest raha polnud, et neid juuksurisse viia. Meenusid kõik need šokolaadihunnikud, mida ma üksi olen ära hööveldanud ja lastele ainult pannkoogitaigna kokku keeranud, et näh, praadige ise! Tulid meelde kõik need kinokülastused, kus ma üksi käinud olen ja kõik need käimata jäänud muuseumid, lõbustuspargid, matkarajad, teatrietendused, ujumistrennid, inglise keele kursused, ostmata jäänud iPhone’id, kinkimata trikirattad. Veel meenusid kõik kurjad pilgud ja tigedad sõnad, kõik pahandamised ja silmapööritused, mis ma viimase kahekümne aastaga olen nende suunas läkitanud. 

#maailmahalvimema

Järgmine hommik algas sellega, et ma ajasin poisid voodist välja, et nad nui neljaks juuksurisse toimetada. Nagu, ma ei saa korvata kõike tegemata jätmisi, aga no juuksurisse saan ma nad ometi ju viia. Ega nad väga ei olnud sellest väljavaatest vaimustuses. Kolm tundi käis hirmus vägikaikavedamine. Vahepeal jõudis juba Kadunud Poeg pruudiga külla ja õnneks noore kauni naise kohalolu osutus piisavalt motiveerivaks, et lõpuks kark alla ajada. Ainuke häda nende südaööl äkitselt peale langevate süümepiinadega on see, et juuksuril ei pruugi nende kiireks leevendamiseks vastavat aega olla. Mis tähendas, et juuksuriskäik jäi väga lühikeseks ja viljatuks. Aga saime aja järgmiseks päevaks, mis oli juba pool võitu. 

Hiljem küsis Kadunud Poeg, et miks mul oli ülepea eluvajalik poisid just sel päeval juuksurisse pagendada. Rääkisin siis talle kogu oma eelmise õhtu halaloo ära, kuidas ma olen isekas ja ainult endale mõtlen ja minu vaesed lapsed peavad sisuliselt palju peega koolis käima ja hallitanud leivakannikaid lutsutama. Jah, ma oskan ka olla maksimaalselt dramaatiline, kui olukord seda nõuab. Poiss kuulas ära ja küsib, et aga miks sa üldse mõtled selliseid asju ja miks sul mingid vanad asjad meeles on? No jah, ülitundlikkuse üks tahkudest on see, et mäletatakse vanu asju, mille osas enam midagi teha pole ja lastakse ennast sellest nii sisse võtta, et adekvaatne reaalsus kaob kuhugi must auku. Laps muidugi lohutas, et polnud see lapsepõlv nii hirmus neil midagi ja suures plaanis olin ma ikkagi tunduvalt parem, kui see teine geenidoonor. Mis loomulikult minu jaoks mingi lohutus pole. Sama hästi oleks ta võinud öelda, et ma olin parem ema kui Hitler oli. 

Nüüd olen ma otsustanud olla parem. Vaadata, et neil ikka puhtaid aukudeta sokke oleks piisavalt ja juuksuri jaoks ka raha kõrvale panna. Natuke hakkas mul poja lohutusest parem ikkagi ka. Mitte tingimata tema öeldud sõnade tõttu, aga asjaolust, et ta minusuguse rongaemaga ise nüüd vabatahtlikult aega soovib veeta ja minuga ise oma tegemistest räägib. Ju ma siis midagi ikkagi olen kogemata õigesti ka teinud neid kasvatades.