Iluminutid

Kui ma aasta alguses kirjutasin postituse oma ilulemmikutest, siis sai see minu jaoks ootamatult palju positiivset vastukaja. Mulle endale näib, et ilutoodetest on igal pool nii palju juttu, et mida mul enam nii väga siia lisada on. Aga kuna keegi jättis isegi kommentaari, et paluks tihedamalt sel teemal sõna võtta ning mina nüüd olen ka TikTokis hakanud jälgima paari daami, kes räägivad veidi ilutööstuse telgitagustest ning sellest, kuidas läbi elu oma naha eest hoolt kanda, et see võimalikult kaua särav ning nooruslik püsiks, siis jagan veidi ka oma vastleitud teadmisi ning isiklikke tähelepanekuid.

Nagu ma hiljuti mainisin, siis lugesin ma kellegi blogist näorulliku kohta ja loomulikult sain kohe aru, et ma ei saa enam ilma selleta ühtegi päeva elada. Sisuliselt sa rullid oma kortse sellega siledamaks. Kuna ma lugedes pidevalt oma nägu näpin, siis näis, et ma võin ju siis lugedes hoopis selle asjapulgaga oma nägu rullida. Palusin poistelt emadepäevaks seda ja sain ka. 

Umbes samal ajal sai otsa ka minu päevakreem ja läksin poodi uut ostma. Oma ilulemmikute postituses mainisin, et ma kreemitan küll, aga pole vist seda päris oma leidnud, kuna ma mingit nähtavat vahet kreemidel ei näe. Seega otsustasin, et võtan seekord mõne uue kreemi. 

Üks daam, keda ma TikTokis jälgin töötab kosmeetikafirma laboris, kus nad uurivad ning koostavad ka ise uusi näohooldusvahendid, mida müüa, rääkis sellest, et tegelikult pole suuremat vahet, kas sa kulutad kreemile 10 eurot või 100, kuna 90% ulatuses on nende kreemide koostis sama. Seda ma tegelikult teadsin varem ka. Et see suurem hind on põhimõtteliselt pakendimaks, mida mina ise ka suurima heameelega maksan, sest pange mingi kreem roosasse pärlmutter purki ja kleepiga paar teemandikujulist klaasikildu peale ning mina olen juba õnnest rullis. 

Aga meil on ju kriis. Ja ma tahaks ikkagi kokku hoida. Seega, läksin siis seekord hoopis Selverisse, mitte apteeki oma kreemi ostma. Ma ei liialda, kui ütlen, et ma uurisin neid kreeme seal 45 minutit. Lõpuks valisin Mixa seerumi ja päevakreemi, öökreem oli mul veel kodus olemas. 

Hiljuti sai mul meigieemaldusvahend otsa ja kuigi ma olin pikalt vaimustuses Neutrogena geelkreemist, siis oli parasjagu sooduses sarnane Loreali geel ja ma mõtlesin proovida. Täpselt nädal aega kasutasin seda, kuigi tagantjärele mõeldes ei saa ma aru, miks ma ennast nii kaua piinasin, sest ma tundsin kohe esimesel kasutuskorral, et see toode ei sobi mulle. Nahk hakkas tulitama, kipitama ja neljandal päeval ketendas ning koorus täielikult maha. Ma olin jupp aega veel hädas temaga pärast seda. Seega, ma olin natuke hirmul küll Mixat ostes, kuigi ma olen kunagi paari nende toodet ostnud ja täiesti rahule jäänud. 

Seerumit pole ma kunagi varem oma elus kasutanud. Olin veendunud, et seerumid on ülitugeva toimega ja neid ei tohiks nädalas rohkem kui paar korda peale kanda. Aga noh, ma olen ikkagi 40+, kui ma praegu tugevatoimelisi vahendeid ei kasuta, siis millal veel, eks ole? Kodus ma natuke googeldasin, et mis vahe on seerumil ja kreemil. Leidsin ühe Malluka postituse, kus ta väga ilusti kõik ära selgitab, aga lühidalt on nii, et seerum tungib sügavale naha sisse ja toimetab rakutasandil, kreem on pigem kaitsev, et hoida kinni niiskust, mis muidu päeva jooksul nahalt lippama läheks. 

Olen seerumit kasutanud umbes nädal ja liialdamata ütlen, et ma tundsin vahet kohe esimesel pealekandmisel. Nahk oli siidisem ja tundsin, et ka pringim. Veidi ehmatas selle geeljas koostis, aga ta imendus ruttu. Minu hommikune rituaal näeb nüüd nii välja: pesen näo puhtaks, kannan seerumit peale ja teen endale tassi kohvi, kuni kohv on valmis, siis on geel imendunud ja kannan peale kreemi, siis lähen ja äratan üles oma tiinekad ning selleks ajaks on ka kreem kenasti nahas ja ma saan alustada jumestamisega. Ehk see lisaliigutus ei võta rohkem kui paar minutit. 

Kui ma Selveris endale kreeme valisin, oli seal muuhulgas mingi Poola firma seerum, mis sisaldas ka retinooli. Retinool on miski, millest ma viimasel ajal aina rohkem kuulen, aga ise pole seda veel proovinud. Eelpool mainitud kosmeetikafirma daam rääkis ühes oma postituses ka retinoolist, ja tema hoiatas retinooli eest. Ütles, et see on oluline küll, aga sellega peab ettevaatlik olema, sest kui seda ülekasutada, siis võib see nahka parandamise asemel hoopis kahjustada. Ja kahjustused pidid olema võrdväärsed päikesekahjustusega.

Mis toob mind sujuvalt veel ka paari mõtte juurde, mida nahka hoides meeles pidada. Esiteks, päiksekaitse. Jah, ma tean, jume on ilus, aga kui teie eesmärk on hoida oma näonahka, siis hoiduge päiksest. Ma pole viimased 27 aastat näole päikest võtnud. Teiseks, jooge vett ja niisutage nahka regulaarselt. Kolmandaks, magage selili. See pole minu soovitus, seda ma kuulsin ka TikTokist, aga kuna ma olen täiesti juhuslikult, üldse mitte teadlikult, terve elu seljal maganud, ja noh, mul on küllalt vähe kortse, siis tuleb välja, et siin on seos. 

Sellised reklaamiminutid said seekord. 

*Tegemist ei ole koostöö postitusega, igaks juhuks mainin. Täiesti ise ostsin oma raha eest kõik tooted ja mingit tulu see postitus mulle ei too. Täiesti puhtast südamest jagan siin oma “saladusi”. 

Kehataju

Kellele veel tundub, et ma pole juba hiiglama kaua oma kehakaalust kirjutanud? Have no fear, kohe me tegeleme selle tragöödiaga.

Ma olen selle aasta algusest kakelnud oma kaaluga. Ta püsib järjekindlalt 57 peal ja kui mul vahel õnnestubki ta kuidagi sinna 56,7 peale meelitada, siis mitte kauaks. Aga mis on selle juures veider, et kuigi kaalunumber mind häirib, siis keha selle kaalu juures meeldib. Nahk on kõhul siledam, rinnad on lopsakamad, taguots on jumalik. 55 kilo juures hakkab see ilu kõik vajuma. Aga seda olen ma juba ammu mõelnud, et mida kõrgem vanus naisel, seda ilusamini kaal nendel istub. Eakas kõhna kortsus roots tundub kuidagi automaatselt palju vanem, kui ta tingimata on. Aga noh, ilu ongi vaataja silmades.

Kui ma siin jõusaali postituste jaoks pilte lasin endast klõpsida, siis märkasin, et ühe nädala jooksul võib ühest inimesest, sõltuvalt sellest, mida ta kannab, väga erinevaid pilte saada. Ma panen siia kõrvuti kolm fotot, mis on tehtud kolmel järjestikusel päeval ja te saate aru, millest ma räägin.

Huvitav oli veel ka see, et kui poiss neid pilte tegi, siis ütles, et kuidas ma pildil palju väiksem paistan, kui päris elus, mis on täiesti teine saaga juba, kuna mina ise näen end fotodel circa 5 kilo raskemana. Ja kui tema näeb mind päris elus veel suuremana, kui ma piltidel olen, siis kui suurena ta mind näeb? Või kuidas see töötab?

Kui me juba kehadest ja tajust räägime, siis võiks pisut arutada ka vanuse teemat. Kortse nimelt. Tüdrukutega grupitšätis kiidame üksteist ja teeme komplimente, et küll me ikka kõik näeme noored ja siledad välja. Kuna me asume kõik pisut erinevates maailmajagudes, siis saadame pilte ja piltidel vist tundume nooremad, sest me kõik väidame järjekindlalt, et oi, lihtsalt sattus õnnestunud pilt ja mingi automaatne filter silus kortsud ära, tegelikult olen ma ikkagi kortsus nagu Kunksmoor.

Kortsud on üldse selline huvitav fenomen. Ma olen viimastel aastatel hakanud aina tõsisemalt mõtlema sellele, et peaks ka ikkagi selle botoxi kuuri ette võtma. Täitesüste olen nüüd kaks korda teinud ja olen väga rahul. Tunnen end tunduvalt värskema ja endamana. Botoxit pole teinud, sest siiani pole ma selle järele karjuvat vajadust tundnud. Kui ma viimati fillereid käisin saamas, siis küsisin arstilt ka botoxi kohta ja mulle jäi mulje, et ta soovitas mul kohe terve laup ära teha. Ja ma saan aru. Kui ma kriitiliselt lähedalt uurin, siis on tõesti vaod sees. Jama on selles, et need tingimata ei häiri mind. Mind häirib see üks kurjuse korts, või õieti kaks kurjuse kortsu. Samas jälle räägitakse, et mida kauem sa ootad oma esimese botoxiga, seda vähem tolku temast on, sest kortsud on juba nii sügavad, et isegi botox ei silu. Nii et ma ei teagi. Samas ilmselt on parem see kurjusekorts siluda, kui üldse mitte midagi teha.

Siis sattusin ma lugema ühe neiu blogi, kes on minust tunduvalt noorem ja kes kiidab näorullikut. Olen näinud küll seda poes, aga pole selle funktsioonist täpselt aru saanud. Nüüd ma ei saa seda enam oma peast välja. Kuna mul lugedes nagunii pidevalt sõrmed sügelevad, siis mõtlesin, et võibolla saangi sujuvalt lugemise ajal oma nägu rullida. Praegu olen lihtsalt sõrmedega masseerinud ja ehk see on platseeboefekt, aga mina justkui näen erinevust.

Kortsude vastu võitlen ma ka Korea kangamaskidega. Ja kuigi ma olen terve elu agar maskitaja olnud, siis nendega ma tõesti tunnen erinevust. Nägu on korralikult niisutatud ja särav pärast maski protseduuri.

Kehataju alla saab ilmselt liigitada veel ka ühe teema, mis mind on pikalt närinud, aga mida ma pole suutnud kauniks postituseks siduda. Ilu. Isegi mu blogi kommentaaridest on läbi jooksnud see mõte, et kui naine on juba üle 30, siis on ilu läbi ja edasi ootab vaid 70+ aastat ilutust. Üks armas legend, mida ma ka mingi hetkeni siiralt uskusin on see, et mehed lähevad vanusega ilusamaks ja naised närbuvad. No teate, andke mulle andeks, aga see on kõige suurem BS mida ma elus kuulnud olen. Päris tõsiselt kohe. Kui vaadata kasvõi Tinderi profiilipilte, siis suur osa kolmekümne aastaseid mehi näevad välja 20 aastat oma vanusest vanemad. Nad on kortsus, lodevad, rääbakad. Mitte kõik, nõustun, on kenasid ka, aga valdav osa 30+ aastaseid mehi on lihtsalt jubedad. Kuna ma naisi ei otsi Tinderis, siis ma ei tea, mis seal teisel poolel on, aga tänavapildis jäävad konkurendid ikka silma ja no täiesti siiralt, naiste tõeline ilu tulebki esile pärast kolmekümnendat sünnipäeva. Arvake mida tahate, et ma siin püüan ennast kuidagi upitada või oma ego tõsta, aga mul on raske kahekümne aastaste tütarlaste ilu näha. Minu meelest on nad kõik täpselt samasugused. Ma ei ütle, et nad on inetud. Lihtsalt nad on ilmetud. Nad on nagu taustamüra, ma ei erista ühte teisest. Samas näiteks Meryl Streep läks minu jaoks ilusaks alles neljakümnendates, enne seda oli ta meh. Ämm on mul siiani väga kaunis naine, kuigi ka juba 70ndates. Ise ta rääkis ka, et oi, küll ma noorena olin ilus ja näitas pilte. No jah, inetu polnud, aga midagi silmapaistvalt vapustavat ka mitte. Mina kohtusin temaga siis, kui ta oli juba 50+ ja lummavalt kaunis naine. Võiksin neid näited tooma jäädagi.

Sellepärast lähen ma endast välja ka lause “sa oled enda vanuse kohta kena naine” peale. Sest, mida see tähendab? Et mingist vanusest enam pole inimene ilus? Miks? Või kuidas selle mõõtmine käib? Et eemalt vaatad, et täitsa kena tots, aga kui passi näitab, siis ütled, et oi, vabandage, ma eksisin? Kuidas need asjad omavahel seotud on? Minu meelest on lihtsalt nii, et inimene kas on minu jaoks sümpaatne või pole. Tingimusteta. Ma vaatan tervikut. Jah, mõni inimene läheb aja jooksul kenamaks, mõni inetumaks. Aga ma ei saa võtta valemist välja isiku omadusi. Kui sa poleks kiilakas, siis sa oleks ilus. Kui sa poleks paks, siis sa oleks ilus. Kui sa poleks loll, siis sa oleks ilus. Et kui sa poleks seda, siis sa oleks seda. Sa kas oled või mitte. Kui inimene on minu silmis ilus, siis sellega jutt lõppeb. Või milleks üldse seda mainida, et omavanuse naise kohta oled ilus? Eestlase kohta oled temperamentne? Naise kohta oled tark?

Ehk mõni tahab nüüd välja tuua selle, et kui ma ei seosta noorust ja saledust iluga, siis miks ma üldse võitlen oma kaaluga või miks ma käin iluprotseduuridel ja püüan kortse siluda? Miks mitte lihtsalt käega lüüa ja lasta loodusel üle võtta? Teatud mõttes õigustatud tähelepanek. Samas, ma olen terve oma elu kaaluga sõjajalal olnud ja kogu elu ka enda eest hoolt kandnud. Miks ma peaksin nüüd lõpetama? Enda eest hoolitsemine on minu eluviis. See on osa minust. Samuti nagu raamatute lugemine, kuigi ma ei märka, et ma nende lugemisest oluliselt targemaks muutuks või mu kirjakeel paraneks.

Kuidas teie oma keha tajute? Kas teie enda sisemine nägemus endast vastab sellele, mis peeglist või piltidelt vastu vaatab? Kas seostate ilu noorusega või on see teie jaoks miski, mis on ajas muutumatu?

Templirüütli sekeldused Tallinna südalinnas

Ma arvan, et te nõustute, et ma pean, ei saa vaikida. Nagunii teate minust juba pea kõike, kuidas ma lõhnan ja maitsen, mis see väike parukajutt ära ei ole. Lugejad juba teavad, et kohustust lugeda pole ja rangelt on soovitatud seda teha vaid omal vastutusel. Samas, me oleme ju kõik siin täiskasvanud inimesed ja ehk on valgustav. 

Arvan, et paljudele on tuttav stseen “Seksist ja linnast”, kus Carrie laseb oma nabaaluse kenasti puhtaks lüüa. Minul vähemalt on. See šokk, valu ja vapustus näitlejanna näos on miski, mida on raske mälust kustutada. Aga me naised oleme ju tuntud selle poolest, et me ennast piinata armastame – kitkume kulme, sirgendame juukseid, sünnitame lapsi, meenutame kolmekümne aasta taguseid halbu otsuseid ja valutame nende pärast südant. 

Bikiinipiirkonna taltsutamine oli minu puhul pikalt asi, mis polnud aktuaalne. Kui sul on kodus hipist mees, kes naudib oma telki võsas püsti ajada, siis on asi otsustatud. Pärast lahutust asjad ei muutunud, sest milleks? Polnud ühtki hipit, hipsterit ega muud printsi, kes oleks tingimata templit vallutama asunud. Aga siis hakkasin ma ju trennis käima ja kuigi seal on ka daamidel igasuguseid vaipkatteid, siis tundsin end sageli valge varesena, kes on just seitsmekümnendate film noir’ist välja astunud. Nii ta sujuvalt läks, et aina sagedamini sai võsas lageraiet korraldatud. Kõige populaarsem organisaator oli tavaline raseerija. Sellele järgnes karvaeemalduskreem. Mõned korrad sai ostetud ka vaharibad, aga need läksid pärast paari ebaõnnestunud katset siiski prügikasti. 

No ja siis tuli see kurikuulus reklaam ja minu 1000 asja mida enne surma järele proovida. 

Aega broneerides manitseti mind 2 nädalat karvu mitte trimmima. Kuna ma muidu pean iga kahe päeva tagant seal korrigeerimas käima, siis tundus see väljavaade hirmuäratav. Kohe põnev, et kas enne tuleb hekikääridega asju viisakamaks timmida või kuidas ta loodab mu õige koha üldse üles leida sealt džunglist? Aga usaldasin professionaali. 

Tema silm ka ei pilkunud. Ju siis oli kõik normikohane. Rääkis minuga juttu, viis mu mõtted protseduurilt eemale. Äärmiselt asjalik ja meeldiv tütarlaps. Mitte, et mul oleks võrrelda muuga, aga arvestades mu enda hirme, laabus kõik oodatust meeldivamalt, kiiremalt ja valutumalt. Järgmine aeg sai ka kirja, nelja nädala pärast. No jah, saab näha, mõtlesin ma. 

Mis mind üllatas oli see, mis edasi hakkas juhtuma. 

See, et alt täiesti karvutu olen, pole mulle ilmselgelt mingi uudne asi, mida kogeda, aga et mu nahk ja suguelundid seda nii rahulikult vastu võtsid, ma oodata ei osanud. Tavaliselt on mul pärast raseerimist tupp ärritunud. Tekib mingi imelik voolus, mis annab märku, et talle ei sobi see, midaiganes ma seal põõsaga teen. Aga nüüd ei midagi. Nagu mulle poleks just kuuma kleepuvat vaha nahale valatud ja siis kõik karvad juurtega välja rebitud. Karvad hakkasid küll üsna kiiresti tagasi kasvama. Kolm päeva hiljem irvitasid osad jändrikud ülbe näoga vastu. Aga nädal aega hiljem oli vaatepilt siiski suurelt osalt täitsa sile. Jah, mõni karvake seal turritas, aga arvestades, mis seal varem oli, siis ehk 3% oli tagasi tulnud. Ala ise oli katsudes pehme ja sile, ei mingit habetunud munka seal templikardina ees valvet pidamas. Ja see oli mul elus esimene vahatamine. Vahataja rääkis, et kui ma regulaarselt käin, siis karvad kasvavadki aina hõredamalt ja pehmemana tagasi. Mis tähendab, et mõne aasta pärast võib mu iidne pühapaik olla sama kutsuv kui siidises livrees šampanjaklaasiga sisseviskaja mõnes peenes ööklubis. Ja seda, mu armsad sõbrad, ma tõesti oodanud poleks. 

Mõned faktid ka. Maksma läks see asi mulle 40 eurot. Järgmised korrad on 35. Ehk siis kord kuus 35 eurot väljaminek. Mitte just väga odav, kui kulud aasta peale kokku lüüa. Samas, tulemus oli minu jaoks seda kulutust väärt. Kui on tagasihoidlikum karvkate siis saab ka iga 6 nädala tagant oma muhvi lihvimas käia, sellevõrra siis ka väiksem kulu. Kindlasti on ka salonge, kes teevad protseduuri soodsamalt, olen näinud ka 20euroseid pakkumisi. Kuidas nemad teevad ja kas soodsam hind tähendab kehvemat teenust, ma kommenteerida ei oska. Mina läksin Briti soovituse peale, jäin väga rahule ja ei hakka ilmselt nii pea teistega katsetama. 

Oli valus. Ei hakka teesklema ja ennast vapramaks valetama. Vahataja tegi enda poolt kõik selleks, et protseduur oleks võimalikult mugav ja meeldiv. Vaha oli soe, ta rääkis juttu, viis mõtted eemale, kiitis, selgitas juurde. Kui ma võrdlen valu sellega, kui ma ise kodus vaharibasid olen proovinud või kui aegajalt püüdnud epilaatoriga seal korda majja lüüa, siis ise tehes oli valu kordades suurem. 

Pärast vahatamist ei tekkinud mingeid punnikesi, mis mul muidu raseerides ja kreemiga karvu eemaldades on ilmnenud. Nädal pärast vahatamist soovitatakse seda piirkonda õrnalt koorida, et karvad ei hakkaks sisse kasvama. Tegin soovituse järgi ja nii palju kui mina vaadata oskan, siis pole midagi sisse kasvanud, nahk ei kihele, ei ole katki. 

Kuna me siin juba sellel teemal pajatame, siis paar sõna tahtsin rääkida ka eelmainitud voolusest. Alustuseks – voolus tupest on normaalne. Seda tekib kõigil. Silma tasub tal peal hoida, sest tavaliselt annab selle koostis märku, mis kehaga toimub. Näiteks mina saan just tänu oma voolusele teada, kui ma peaksin saiakeste tarbimisel silma peal hoidma. Samuti saan aru, kui mu keha on stressis. Või kui mu tuppe on pääsenud miski, mis seal olema ei peaks. Üks asi, mida paljud unustavad või ei tea, on see, et naise tupp on isepuhastuv. Seda ei pea, ega tohigi mingite kemikaalide, seepide või jumal teab mis muude vahenditega pesta. Isegi puhast vett ei tasu sinna väga tihti sisse ajada. Mida vähem teda näppida ja ärritada, seda rõõmsam ta on. Kui keegi märkab, et tema muhvist immitseb mingi kahtlane ollus, mis on koostiselt või lõhnalt tavatu, siis võiks alustada sellest, et jätta oma tutt mõneks ajaks rahule. Tasuks üle vaadata oma toitumisharjumused, aluspesu vahetada puuvillase vastu, loobuda pesukaitsmetest (sest need sisaldavad sageli kemikaale, mis ärritavad tupemikrofloorat), proovida vahetada ka libestit ning eelistada veebaasil libesteid, millele pole lisatud lõhnaaineid. Paari päevaga peaks pilt juba teine olema. Aga kui sügeleb, on krambid, lõhn on tugev ja ebameeldiv, siis on mõistlik ennast ka arstile näidata.