Miil minu kingades

Mul on töö juures üks klient, kes alati mu jalavarje takseerib. Alati. Tegemist on meesterahvaga ja teate ju küll, kuidas mehed vaatavad. No kohe nii, et sa näed, et nad vaatavad. Naised on selles osas palju leidlikumad, kasutavad peegeldavaid pindasid, silmanurgast looritatud ripsmete alt piiluvad. Kui sa märkad, et naine sind vaatab, siis usu mind, ta tahabki seda, et sa seda näeks, sest tavaliselt tahab ta sulle sellega midagi öelda ja mitte midagi positiivset või ülesehitavat. Eriliselt tasub olla ettevaatlik, kui sellele pilgule järgnevad sõnad: “Uued kingad või?”, tõlkes tähendab see “Sa oleksid oma raha võinud hoopis põlema panna, oleks vähemalt sooja saanud, aga nüüd pole sinuga enam midagi peale hakata”. Aga mehed kuidagi ei oska. Üks päev käisin jooksmas ja siis foori taga seisis üks mootorrattur kes mind passis, kohe pööras pead ja nii. No ma ei tea, väga ebameeldiv! Hakkasin kohe mõtlema, et äkki mul prillid nina peal viltu, püksisääred erikõrgusel, rasvavolt üle püksivärvli päikese kätte mürama hiilinud – igasugu hulle mõtteid. 
No maitea, täitsa normaalne ju, mis seal ikka passida nii väga?
Aga jah, see kutt siis, kes mu ketse vaatab. Alati on selline tunne, et mida ta seal nüüd näeb? Kas mul on mingi mustus ketsi peal, paelad lahti või mis talle ei sobi. Üks kord ma vaatasin tema kingi siis ka. Kohe kiusu pärast vaatasin, pikalt ja põhjalikult. Mingid firmakad olid, ma ei jaga ju neid asju, aga määrdunud ja lõhki. Minul on praegu tööl käimiseks Selverist 11,90ne eest ostetud tennised, mitte kõige uhkemad, aga mugavad ja vähemalt puhtad. Või noh, enam-vähem, need valged paelad lähevad jube kiiresti kohe mustaks. Igatahes, olgu kuidas on, ma täpselt aru ei saa, mida seal nii väga vaadata iga kord, oleks tal endal siis vähemalt viisakad koosad. 
Kingi ja käekella vaatavad mehe juures üldiselt ju naised hoopis, pole nii või? On üks selline vana Mosfilm “Moskva pisaraid ei usu”. Seal on stseen, kus peategelane sõidab rongis ja peale tuleb üks mees mudaste kirsadega, ja siis naine heidab neile ühe sellise paljuütleva hindava pilgu, mille peale mees teatab, et ta ka vihkab kui kingad on mustad. Selle peale teatab naine, et tal on mehe jalanõudest sügavalt savi ja pole vaja siin õigustada midagi, kui mees teatab, et ta teab naisi küll kuidas nad mehi kingade järgi lahterdavad. 
Jah, tuleb tunnistada, et ka mina pole sellest patust prii ja pilk libiseb kuidagi tahtmatult jalatsitele. Vahel lausa vastupidi. Vaatad, et nii viisakad kingad ja siis piilud, et mis nägu nende juurde käib. No ja pigem on nii, et kui papud on viisakad, siis annad ka lihtsa näolapi andeks, aga kui nägu on kena ja käimad lohakad, siis see on täiesti andestamatu. Sest kui laias plaanis vaadata, siis naistel on nii palju asju mille pärast hoolitseda, et need tervikuga sobiks – juuksed, meik, kõrvarõngad, prillid, kell, küüned, sõrmused, rõivad, käekott, rahakott, jalatsid, parfüüm. Mehed peavad ainult jalatsite pärast vaeva nägema. Ja kui nad isegi sellega hakkama ei saa… no jah. Olgu, olgu, rahunege nüüd lumehelbekesed! Ma tean, tean, tänapäeval hoolitsevad endast lugupidavad mehed ka maniküüri, juuste, habeme ja üldmulje eest, aga suures plaanis on seda ikkagi palju vähem kui naistel.
See et ma töö juures sniikersites käin, häirib mind hullukanti. Aegajalt üritan ma ikkagi peen daam olla ja ilusates kingades tööl käia, aga kuna mul on päris palju võsas ragistamist ja üldiselt ka küllalt räpane töö, siis on mul oma jalatsitest kahju ja nii need odavad jalakatted garderoobi hiilivadki. See ilmselt ongi põhjus, miks mind teiste pikad pilgud varvaste suunas nii häirivad, et lausa postitus oli vaja sellest kirjutada. 

Kes see laulab köögis. Vol 6. Apsud

Köök on nüüd tegelikult valmis. Nagu ilmselt aimasite. Paar korda elus olen ma remondi valmis saanud ja sõbrad-tuttavad külla kutsunud, et nendega oma rõõmu jagada. Viiruse ajal ei kutsunud ma kedagi. Kuni isolatsiooni lõppu ootasin, meenus mulle kuidas mul varasemalt on remondijärgne periood möödunud. Esialgu olen nii rahul ja õnnelik, et remont lõpuks valmis ja ei pea enam ehitustolmu kohvi seest välja kurnama. Käin uhkusest pakatavalt rind kummis kodus ringi, paitan töötasapindu, sätin valgustust, tõstan kappides asju ümber. Teen nimekirja kõigist neist, keda veinile kutsuda. Küpsetan parimad pirukad ja võtan põskede õhetades külalisi vastu. Õhtu lõppedes olen ma pisarais, löön jalaga kapiuksi kinni, tõmban kardinad ette ja ei süüta ühtegi lampi. 
Et teid kõiki säästa sellest suurest valust ning mulle pikalt ning laialt seletada, kuidas ja mida ma kõik valesti olen teinud, siis teen seda nüüd ise. Põhimõtteliselt võiks öelda, et kõik mis sai valesti minna läks, ja kohe mitu korda.

Aknalaud ei ole tegelikult kõver, käsi jõnksatas pildistamise ajal

Alustame sellest, et ma maksin päris kindlasti üle. Elektritööde eest käisin välja ligemale tuhat eurot. Kahtlemata oleks leidnud kellegi, kes oleks sama töö poole soodsamalt teinud. Mööbli eest maksin 2600 eurot – jällegi, oleks saanud odavamalt, eriti kui oleks ise teinud. Ja milline saamatu käperdis siis köögimööbli treimisega ise hakkama ei saa? Kardinadki oleks võinud ju ise õmmelda ja säästa umbes 160 eurot. Loomulikult olin ma loll, et ma ei ostnud uut integreeritavat ahju ja pliiti, sest kes see tohlakas vahetab kõik muu välja ja jätab vana? Ja nõudepesumasin on mul ka liiga kitsas meie pere jaoks, mõtle, ma pean korra päevas selle tööle panema! Kui oleks asju paremini planeerinud, siis oleks kindlasti saanud normaalsuuruses nõudeka kööki mahutada ja siis, ma ei tea, korra kuus neid nõusid pesnud, või kui tihti on üldse normaalne nõusid pesta? Minu meelest kord päevas on täitsa ok, muidu need ju haisevad seal. Kõige mõistlikum oleks üldse sein elutoa vahel maha lõhkuda ja köök ning elutuba kokku ehitada, sest kõigile ju meeldib nii hirmsasti toidulõhnade sees istuda ja perenaise paksu ahtrit imetleda, kui ta seal oma kitsasse nõudepesumasinasse kahvleid üritab sisse väänata. Idioot jätab originaalplaneeringu alles! Imbetsill!

Must tasapind on halb, sest kohe on kõik veeplekid ja tolm nähtav. Peegel töötasapinna taustal on eriliselt rumal manööver, sest seda hakkan ma nüüd iga päev viis korda nühkima. Seinad on mul halvasti krohvitud, pahteldatud ja lohakalt värvitud. Sama käib aknapõskede kohta.

Krohv


Liistud on valesti paigaldatud ja ukse taga on kummalise pikkusega liist, sest muidu ei saaks ust täielikult avada. Uksest rääkides, siis see on paigaldatud viltu. Kohe korralikult viltu, nii kolme sentimeetriga. Uks oli liiga kõrge, sest poldud arvestatud põranda tõusuga, seetõttu tuli ust alt lühemaks saagida. See saagimine on jube, sest alumine serv narmendab.

Liistud ja nurgad

Kuna elektrikud paigaldasid kubu jaoks mõeldud pistikupesa liiga madalale – sest mida sellistelt ikka oodata, kes ainult munasid oskavad pihus hellitada ja klientidele keelt kõrva ajada – ja mina ei tulnud tõesti selle peale, et kubu pistik peaks suhteliselt lae all asetsema ja usaldasin neid, kellel on selliste asjadega kogemust, siis olin sunnitud õhupuhasti madalale tooma ja too pole nüüd kappide alumise servaga samal joonel, kuigi esialgu oli see nii planeeritud. Kubu toru kattev metall karp on muide seina külge paigaldatud kahepoolse teibiga.

Õhupuhasti

Kahepoolse teibiga on paigaldatud ka osad liistud, sest liistud paigaldasin ma ise ja ma ei jaksanud lööktrelliga auke seina puurida ning polnud üldse kindel, kas ma ka õiget puuriotsa kasutasin, sest mul on tööriistad olemas küll, aga ma ju ei tea millised need betooni ja millised puidu puurimiseks on mõeldud. Tapeet on ka minu pandud, see selgitab seda miks muster kokku ei jookse ja miks osades kohtades olen lapse guaššvärvidega tapeedi ebatasasusi peita üritanud. Seinad on mul mõistagi endiselt viltu ja kõverad ja ka see asjaolu ei aidanud eriti tapeedi paika panemisele kaasa. Kuna kogu tehnika ühte seina panemine oli millimeetrite mäng, siis tuli aknalaud maha võtta, lühemas saagida ja tagasi panna. Lühemaks saagimine läks natuke pahasti ja nüüd on aknalauas viie sentimeetrine lõige kohas, kus seda olema ei peaks.

Aknalaud

 Parkett köögis ei ole samuti kuigi praktiline. Põhjust ma praegu ei mäleta, vist pidi kuluma ruttu või midagi sellist. Sest mul ju roomikutes kaitseväelased kasutavad seda kööki ja tammuvad seal. Lamp on mul ammugi liiga madalal, kõik normaalsed inimesed löövad oma pead selle vastu. Värvid on ka halvad, saadan siin alateadlikke sõnumeid välja, et kohitseda kõiki mehi, kes mu köögis oma päid vastu lampi löövad, või ma pole täpselt kindel mida ma sellega nüüd külalistele öelda tahtsingi. 

Igatahes, kõik on mul halvasti. Kõik! Ja ma tean seda. Nüüd olen kõik ausalt üles tunnistanud mis toimub ja pole teil vaja endale tüli teha, et mulle tõestada kuivõrd suur tölbakas ma olen, tean seda niigi suurepäraselt. 

Targem annab järele

Ma olen viimasel ajal liikluses erakordselt närviliseks muutunud. Nii palju lolle on lahti lastud. Lapsed ka juba ohivad kõrval kui ma pidevalt kirun. Ütlesin küll neile, et need kes roolis ei vannu, ei pööra ümbritsevale piisavalt tähelepanu, aga öeldi mulle, et see on tobe vabandus.

Pisiasjad ärritavad mind. Suunatuld ei näidata, sõidetakse pööret tehes tuimalt üle kahe raja, jokutatakse, nõuelutakse.

Ühel õhtul hakkasin Rocca Al Mare MyFitnessi parklast koju sõitma. Seal on nii, et kui sa oled spordiklubi lähedusse parkimiskoha saanud, siis välja saab kahte pidi, kas sõidad kohe Rimi poole või sõidad esiteks natuke metsa suunas ja siis pöörad Saku Suurhalli poole ning sealt Rimi poole. Ma eelistan esiteks metsas käia, sest tarkpead on parkla ääred täis parkinud ja seal ukerdada on ebamugav.

Niisiis, hakkasin mina oma parkimiskohalt metsa poole keerama, kui üks töllmokk oma paganama tankiga tahtis kohe Rimi poole sõita. Nagu öeldud, siis teeäärne oli kõik kinni pargitud ja mööda me üksteisest ei mahtunud. Noh, seisime seal üksteise vastas. Ootasime, et kumb järele annab ja tagurdab. Andsin lõpuks mina. Aga üldsegi targemana ennast ei tundnud. Tegin veel šhowd ka selle juures. Nimelt terve tee Rimini tagurdasin, et vend must mööda ei saaks. Oli vaja ju pointi tõestada. Pärast olin veel tükk aega kuri selle olukorra peale. Et miks ta arvab, et temal on õigus? Seal polnud mingit reeglit, kumbki ei olnud olukorras, kus paremakäereeglit oleks pidanud rakendama. Vähemalt mina ei tea, et oleks olnud, võite mind harida. Lihtsalt üks arvas, et temal on rohkem õigust, sest tal on suurem auto ja sattus teise otsa, kes arvab, et kuna tal on puhtam auto, siis tal on eesõigus. Ma tean, absoluutselt väiklane minust. Otsustasin, et ma never ever enam targem ei ole ja pargingi ennast sinna, loen Delfi uudiseid ja lahendan sudokut.

Hiljem hakkasin mõtlema, et ma olen üks jube inimeseloom. Ise kutsub ennast veel kristlaseks. Et noh, mida Jeesus oleks minu olukorras teinud, ah? Mingeid võimumänge parklas oma eesliga mänginud või? Jube piinlik lihtsalt. Jala peaks käima, siis äkki õpiks alandlikkust ka veidi.