“Ei iial enam”

“It Ends with Us”

Colleen Hoover

Tõlkinud Pilleke Laarman 

Toimetanud Lydia Raadik

Kirjastus Pegasus, 2017

336lk

Üllataval kombel meeldis see padunaistekas mulle väga. Jah, oli klišeesid, nagu neis ikka on. Kaunis, rikas, intelligentne ja loomulikult vallaline mees, kes pole siiani kohanud ühtegi naist, keda ta endale oleks tahtnud, kiindub esimesest hetkest arukaotuseni neidu, kellega tal on põgus ähmane kokkupuude. Mõistagi on saatus nende poolt ja nii ei jää see esimene kohtumine viimaseks ning kuna mees on lummatud, on ta valmis muutma ennast viisil, mis ühtib neiu tuleviku visiooniga. Jep, ma tean, ulatage palun mulle üks ämber ja kas keegi oleks nii kena ja hoiaks mu juukseid, kuni ma veidi oma sisikonda hõrendan. 

Aga see polnud kõik. Lisaks sellele imekaunile, üsnagi raskesti usutavale ja naiivsele armastusloole, jookseb taustal veel üks teine armastuslugu. Lugu peategelase lapsepõlvest, armastusest, mida nägi oma ema ja isa vahel. Armastusest, mis oli tulvil vägivalda, viha, vaenulikkust, häbi, saladusi, varjamisi, meelepaha, ängi. Mis armastus see selline on, ütlete teie ja ütlen mina. Ja just see osa, kuidas autor ilmestas osavalt kõiki neid emotsioone, mis sünnivad ja surevad inimestes, kes kogevad sedalaadi katkist armastust, kuidas see mõjutab lähedasi, millist tumma sõnumit saadavad tegemata otsused, on see, mis minu jaoks tegi raamatu väga heaks. 

Ma elasin raamatusse täiega sisse. Ma tundsin kõiki emotsioone – ärritust, viha, õrnust, erutust, haletsust, halastust, lootust, pahameelt, kibestumist, aga eelkõige mõistmist. Nii lihtne on väljast vaadata ja anda hinnanguid ning küsida, et miks ta ometi laseb sel juhtuda, miks ta ära ei lähe. Nii palju on põhjuseid – majanduslikke, kultuurilisi, sotsiaalseid, religioosseid, isiklikke, emotsionaalseid. 

Kokkuvõttes ikkagi ilus naistekas. Selline klassikaline, mida ma tavaliselt väldin, sest ebausutav. Aga ma mõistan ka loogikat selle taga. Ilusatele, headele inimestele on kergem kaasaelada ja eks osa meist tahab nendega ju ka samastuda. No kes ei tahaks olla ühe ääretult eduka, kena ja targa inimese väljavalitu? Läbi aegade on tõsiseid teemasid läbi muinaslugude edasi jutustatud “Punamütsike”, “Tuhkatriinu”, “Kaunitar ja koletis”, “Sinihabe” – kõigis neis on moraal, see tuleb lihtsalt üles leida.

“Armastuse 5 keelt. Kestva armastuse saladus”

“The 5 Love Languages. What Happens to Love After the Wedding?”

Gary Chapman

Tõlkinud Tiia Müller

Toimetanud Eve Võsu 

Kirjastus Pilgrim, 2018

176 lk

Esimest korda puutusin ma armastuse viie keelega kokku umbes aasta pärast lahkuminekut ja siis oli see minu jaoks ahaa-kogemus. Sain aru, miks meie suhe ei toiminud – me lihtsalt rääkisime erinevates keeltes ja kuigi mõlemad püüdsid väga oma armastust väljendada, siis teine ei saanud sellest aru. Mees rääkis mulle hommikust õhtuni sellest, kui väga ta mind armastab ja kui ilus ma olen, kuidas ta hindab seda, mida ma kodu heaks teen ja kui hea ema ma olen. Ja kuigi seda kõike oli tore kuulda, siis minu jaoks see polnud mingi armastus. Sõnad on soe aur, mis ei maksa midagi, see tuli ja haihtus, puff! Mina näitasin oma armastust tegudega. Ma ostsin koju mehe lemmikroogasid, tegin kohvi nii nagu temale meeldis, ma hoolitsesin selle eest, et tal oleksid alati olemas puhtad ja triigitud riided, ma nägin vaeva, et tal oleks maksimaalselt mugav ning hea. Vastu ootasin ma ainult seda, et ta tahaks minuga koos aega veeta. Minuga jalutamas käia, minuga õhtust süüa, viiks mind teatrisse. Aga teda see ei huvitanud. Nii me siis armastasime kumbki omal moel ja täiesti mööda. Mõlemad tundsid, et tema küll armastab, aga vastu ei saa midagi. Vastastikust solvumist oli nii palju kogunenud, et päästa polnud enam midagi. 

Raamatu autor toob välja lihtsa selgituse. Armumine lahtub kahe aastaga, kaovad roosad prillid ja väiksed veidrused, mis enne olid naljakad, hakkavad aina rohkem partneri juures häirima. Tundub, et armastus sai otsa. Ainult, et armastus ei ole tunne, vaid valik. Me saame valida, et armastame oma partnerit edasi ka siis, kui armumise tunne üle läheb. Ja et teadlikult ning süstemaatiliselt oma kaasat armastada, selleks peaks kindlaks tegema üksteise armastuse keele ning sellest oma kallimaga suhtlema, et ta tunneks enda armastatuna. 

Armastuse 5 keelt, kui lugejate seas on veel neid, kes pole kuulnud, on tunnustavad sõnadkvaliteetaegteenedkingitused ja füüsiline lähedus. Loomulikult on neil kõigil oluline roll edukas suhtes, ei saa vist ühtegi täielikult välistada. Aga ometi on meil kõigil 1 või 2 armastuse murret, mis meid kõige enam puudutab. Hiljuti üks kommentaator kirjutas väga õige mõtte minu meelest, et ideaalses suhtes on kõik need 5 keelt esindatud, aga kui üks jääb puudu, siis just see omandab korraga kõige suurema kaalu. Tundub loogiline, me ju ikka tunneme puudust sellest, mida meil pole ja vahel võib juhtuda, et see üks asi, mis puudu, varjutab kõike muud head meie elus ja tundub, et see üks asi ei luba meil olla õnnelik. 

Raamatust teadsin ma niisiis juba ammu, aga lugenud polnud. Mulle tundus mõttetu, sest mida ma ikka praegu loen, kui mul isegi suhet pole. Küll ma siis loen, kui ma mõne pahaaimamatu olen äratinistanud ja siis kukun muudkui tema armastuse keeles teda romantiseerima. Oma armastuse keelt ma tean niigi. Aga sõbranna väga kiitis, mitu korda soovitas mul seda lugeda, kui ma jälle ahastasin, et ma ei saa nendest meestest üldse aru. No ma siis lugesin. Pika hambaga.

Tugev vastumeelsus raamatu vastu tekkis mul raamatu 9. leheküljel. Tänusõna osas, kus autor kirjutab oma abikaasa kohta nii: “Kui kõik abielunaised armastaksid nii nagu tema, siis vaataksid mehed palju vähem teisi naisi.” Kõik, siit edasi suhtusin ma loetusse eelarvamusega ja otsisin tekstist kinnitust sellele. Nagu te teate – mida otsid, seda leiad. Et siis, sisuliselt ütleb autor, et kui mehed vaatavad oma naise kõrvalt teisi naisi, siis põhjus on selles, et nende meeste naised ei armasta oma mehi piisavalt hästi. Ühe lausega pani autor kogu vastutuse suhte õnnestumise eest naise õlgadele. Ülejäänud tekst loomulikult tõestas mulle seda. Põhiliselt olid tema klientideks naised ja ta andis neile nõu, kuidas armastust suhtes taaselustada. Mehed olid need, kes sellelt koore riisusid ja pärast halasid, et nad olid nii lollid, et oma naise vajadusi kuulda ei võtnud ja naisest ilma jäid. 

Raamatu ülesehitus ja stiil häirisid mind samuti. Lapsikud, naiivsed näited sellest kuidas armastust väljendada. Kui keegi, ka kõige siiramate ja ilusamate motiividega, läheneks mulle kirjeldatud viisil, siis mõjuks see vähemalt mulle eemaletõukavalt ja manipuleerivalt. Võimalik, et mingil tasandil häirisid mind ka rohked vihjed religioonile ja arhailisele peredünaamikale, kus mees on see, kes teenib raha ja naine istub kodus ja majandab. (Näiteks on seal ühe naise mõte oma abikaasa headest omadustest: “Mu mees on oma teenitud rahaga lahke ja ta lubab mul seda kasutada nii nagu ma seda heaks arvan”. Ma saan aru, et mul on siin isiklik trauma, aga “oma teenitud raha” (?), kui naine ei saanudki tööl käia ja mis mõttes “lubab”?

Seega, paraku minu jaoks oli vist vale aeg lugeda. Oluliselt palju uut infot ma ei saanud, ainus asi, mille puhul ma tundsin, et see oli huvitav nüanss, oli kvaliteetaja ja kvaliteetsuhtluse selgitamine. Miks ma ei oota seda, et suhtlus peab olema üksteise kiitmine, ülistamine ja üksteisega nõustumine, vaid see, et avatakse end sügavamalt, ilmutatakse oma varjatut külge, räägitakse südamest südamesse. Paraku on osad inimesed orienteeritud lahenduse leidmisele, mitte kaaslase kuulamisele. Niisiis täiesti arusaadav, miks mind riivab see, kui mind ei kuulata tegelikult, kui ma tahan heietada, vaid kukutakse kohe mu muresid lahendama. Ma ei vaja seda. Ma olen juba suur tüdruk ja 10 aastat omapäi tegutsenud, ma oskan oma probleeme ise lahendada, mul pole vaja, et keegi mind päästab. Mul on vaja, et keegi mind ära kuulab. 

“Kõik, mida hing ihaldas”

“All We Ever Wanted”

Emily Giffin

Tõlkinud Pilleke Laarman

Toimetanud Mari Klein

Rahva Raamat kirjastus, 2022

350lk

Hakkasin seda raamatut lugema, ilma, et oleksin väga süvenenud, millest see räägib. Arvasin, et kerge psühholoogiline põnevik. Ootamatult selgus, et tegemist on palju tõsisema ja sügavama raamatuga, kui ma oodanud oleks. 

Nina on teismelise poja ema, kelle elu keerleb peaasjalikult heategevusüritustel osalemiste, sõbrannadega golfiklubis lõunatamiste ja poodelmiste ümber. Olgugi, et ta on tagasihoidliku päritoluga, siis õnnestus tal tänu veetlevale välimusele köita heast perekonnast pärit mehe tähelepanu ja koos on nad loonud ilusa elu. Aga see pealtnäha ilus elu hakkab mõranema, kui nende poeg Finch teeb ühe mõtlemata liigutuse. See, kui erinevalt näevad poja tegu ja selle teo tagajärgi Nina ja tema abikaasa Kirk, lööb kiilu nende suhtesse ja paneb naist arutlema, et kellega ta ometi abielus on ja millised väärtused tegelikult teda iseloomustavad ning kas need on kooskõlas tema mehe omadega. 

See raamat räägib klassivahest, rassismist, privilegeeritusest, nooruse rumalusest, feminismist, perekonna mõjust ja sellest, kuidas raha omamine võib inimeses välja tuua tema südame kurjuse.

Mulle meeldis. Raamat oli piisavalt kerge ja meelelahutuslik, aga samas ka sügav ning mõtlemapanev. Just selle koha pealt, et me kipume ju tihti kiiresti langetama otsuseid inimeste kohta pinnapealselt. Me näeme välist poolt, ehk mingeid privileege, mida ta omab, mis meil puuduvad või vastupidi, tunneme, et meie oleme need, kes on privilegeeritud ja seega on meile rohkem lubatud ja meil on justkui õigus teisi kasutada. Ma ise pole küll sellest patust prii. Sellest, et ma kergesti välise põhjal järeldusi teen. Tunnistan, sageli leian kinnitust, aga päris tihti ei saagi ma teada, kas mul oli õigus või mitte, sest kokkupuude inimesega jääb sellevõrra üürikeseks, et ma lahkun stseenist arvamusega, mis küll ümber ei lükatud ja seetõttu arvan, et mul oligi õigus, kuigi ma tegelikult ju ei tea. Kindlasti on minu kohta sama rutakaid järeldusi tehtud. Võib-olla tulin pikalt metsaretkelt mustikaid korjamast ja astusin autost välja väsinud, kriimuline, lapsed määrdunud nägudega ja sorakil, auto mudane, vastu tuli juhututtav, kes nähes seda hetke kinnistas kohe arvamuse, et no just, saab neid lapsi abirahade pärast, ise ei saa endale ega neile korralikke riideidki lubada, sarisigija selline! Aga vahel elu üllatab ja meil avaneb võimalus näha sügavamale, avastada kihte. Nendest kihtidest autor kirjutabki.